Muu kasulik teave

Lapsest saati oleme teadnud, et sipelgad on kasulikud töötegijad, kes aitavad inimestel kahjuritega võidelda. Entomoloogid peavad sipelgaid üheks evolutsiooniliselt kõige arenenumaks putukaliigiks. Mõnikord muutuvad need abilised aga ise kahjuriteks. Olles aias siginud või majja imbunud, hakkavad sipelgad toitu rikkuma ja taimi närima. Siis on aeg kaaluda kahjuritõrjemeetodeid.

Puukidest levivad nakkused on teadaolevalt spontaansed. Enam ei ole vaja metsa minna, et ohtu sattuda. Puugid rändavad massiliselt linnametsaparkidesse, asustavad elama elamupiirkondade lähedale ning vallutavad karjamaid ja põllumaid. Iksodiidiliste sugukonda kuuluv lülijalgne on äärmiselt ohtlik ja mis sama oluline, seda on ka enim uuritud. Need puugid on ohtlike patogeenide kaitsjad ja mis veelgi olulisem, kandjad, mis põhjustavad inimestel ja loomadel nakkus- ja parasiithaigusi. Iksodiidipuukide hulgas on teadaolevalt üle 300 liigi kahjulikke mikroorganisme, sealhulgas viiruseid, baktereid, trüpanosoome, riketsiaid ja piroplasmasid.

Sõna "puuk" seostatakse tavaliselt ohuga. Lõppude lõpuks kannavad need parasiidid entsefaliiti ja teisi haigusi. Puugid on aga aktiivsed teatud kuudel. Teadmine, kus ja millal võite puuki kohata, lihtsustab enda kaitsmist.

Sipelgad tekitavad inimestes mõnikord ebameeldivaid tundeid, enamasti hirmu hammustuse ees. Aia- ja toasipelgaid peetakse eriti ohtlikeks kahjuriteks. Enamik neist on aga mingil määral kasulikud.

Oleme harjunud mõtlema kärbestest kui kahjututest putukatest, kes praktiliselt mingeid ebamugavusi ei tekita. Lisaks on nad suve esimesed kuulutajad ja meelelahutuse allikas lemmikloomadele. Siiski on olemas ka nende putukate liike, mis võivad kujuneda tõeliseks probleemiks ja isegi eluohtlikuks. Üks selline näide on tsetsekärbes.