Nii kaua kui ma mäletan, olen alati loomi armastanud. See sai alguse ilmselt lapsepõlves. Mu vanemad olid kodused ja loomade eest hoolitsemine langes minu hooleks. Kui ma suureks kasvasin ja linna kolisin, igatsesin meeleheitlikult energiat ja armastust, mis meie väiksematelt vendadelt ja õdedelt pidevalt kiirgas. Nii et esmalt võtsin varjupaigast koera ja paar kuud hiljem kolis minu korterisse kass.
Kuigi mu koer Jack on kutsikaeast saati olnud uskumatult kuulekas ja rahulik, ei saa sama öelda minu kassi Marsiku kohta. Alguses arvasin, et tõin koju lapse, mitte kassipoja: ta purskas energiat 24 tundi ööpäevas, hüppas, kargas ja varastas kõike, mis polnud õigesti paigutatud. Arvasin, et ta kasvab temast välja, nagu iga laps. Aga nii see ei olnud.
Kui Marsikist sai täiskasvanud kass, rahunes ta veidi maha, lõpetas minult varastamise ja väikeste asjade peitmise. Tema vanad lõbustused asendusid aga uutega: potililled. Mu kass pidi eelmises elus aednik olema ja nüüd arvab ta, et ma ei hoolitse oma taimede eest korralikult. See on võimatu! Suvel panen lilled akna taha ja kui läheb külmaks, viin need aknalauale. Ja niipea, kui mullapotid Marsiku vaatevälja ilmuvad, ründab ta. Ta peab absoluutselt kogu mulla käppadega üles kaevama, üle toa laiali puistama ja lõpuks kõik lilled üles kaevama ja juuri närima. Viimane juhtub siis, kui mind kodus pole ja ma ei saa teda minema peletada.
Mu sõbra kass ei hävitanud tema taimi; ta kasutas neid enda kergendamiseks. Ta õpetas oma lemmiklooma sellest harjumusest lahti, lisades lillepottidesse pipraterasid. Proovisin sama asja, aga minu Marsik ei reageerinud. Ta aevastas paar korda piprateradest ja jätkas siis kaevamist.
Kõik on internetis kirjutanud tsitrusviljadest ja sellest, kuidas kassid neid vihkavad. Segasin sidrunimahla ja vee, pühkisin sellega aknalaua puhtaks ja panin igasse potti apelsinikoore. Aga jällegi, minu kass pole tegelikult üldse kass, ta on hoopis teistsugune loom. Ükskord, kui ta tundis end pilves ja tahtis minu arboreetumis "mängida", hüppas ta lihtsalt aknalauale, nuusutas seda, haaras siis käpaga apelsinikoore, viskas selle potist välja ja jätkas oma tavapärast toimetustega.
Olin juba alla andnud ja kavatsesin viimased säilinud lilled emale anda, kui naaber soovitas elunippi, mis tegelikult toimis. Potis olevasse taime pistati hunnik tavalisi hambatikke, luues kassile siililaadse lõksu. Tegin seda iga lillega ja kui mu väike Marsik üritas ringi mängida, torkas ta nina kaitseseadise külge. Sellest ajast peale on ta toalilli pahaks pannud ja väldib neid.
