Meil on kodus spanjel nimega Charlie. Me armastame teda väga, seega hoolitseme tema tervise eest väga ja viime teda regulaarselt loomaarsti juurde. Ühel meie tavapärasel loomaarstikontrollil kohtasin naist, kelle pekingi palee oli mürgitatud üsna ootamatu "tootega".
Pekingi paleekoer nimega Zhorik oli viimasel ajal end halvasti tundnud. Alguses muutus ta loiuks ja keeldus söömast. Kui paar päeva hiljem koer oksendama hakkas ja ta kõht tugevalt paisus, ehmus omanik ja viis ta loomaarsti juurde.
Naine oli kindel, et Zhorik oli väljas midagi söönud: too nuuskib pidevalt ringi ja leiab alati midagi maast. Näiteks hiljuti kaevas ta eelmise aasta lehtede vahelt välja luu. Naine suutis vaevu ohtliku "maiuse" mehe hammaste vahelt välja kangutada.
Lühidalt, pekingi paleekoera omanik oli kindel, et väike kelm oli tänaval midagi söönud ja kannatas nüüd. Tema muret süvendas hiljutine komme levitada hulkuvatele kassidele ja koertele mürki, mis oli lemmikloomi korduvalt kahjustanud.
Loomakliinikus tehti Zhorikule kõhu röntgenülesvõte. Luid polnud näha, kuid magu oli selgelt ummistunud. Arst kahtlustas, et koer võis olla kilekoti alla neelanud ja otsustas teha erakorralise operatsiooni. Kotil polnud aga sellega mingit pistmist.
Kirurg eemaldas pekingi palee koera kõhust viis eri värvi ja suurusega laste sokki. Selgus, et naine oli hiljuti hakanud märkama, kuidas tema poegade sokid pesukorvist kadusid. Kuid ta polnud sellele tähelepanu pööranud ega olnud isegi Zhoriku puhul sellele mõelnud. Pealegi oli tema lemmikloom end kuni viimase ajani hästi tundnud. Murettekitavad sümptomid ilmnesid alles siis, kui ta kõht oli täiesti täis.
Loomaarst selgitas, et koertel on väga kummalised toidueelistused. See, mis inimestele tundub vastik (näiteks mädanenud liha või määrdunud sokid), lõhnab koerale üsna isuäratavalt. Nii sõi Zhorik sokke täis. Ja kui ta omanik poleks häirekella löönud, poleks teda järgmisel päeval ehk päästa õnnestunud.
Seega, kui teil on kodus koer, jälgige tema asju tähelepanelikult. Kui märkate midagi puuduvat – sokke, aluspesu, taskurätikuid või muid väikeseid esemeid –, ärge kartke oma neljajalgset sõpra loomaarsti juurde viia. Alati on kõige parem olla temaga valvas.
