Sebroid on haruldane hobuslase hübriid, mis on saadud mära ja sebratäku ristamise tulemusel.
1815. aastal ristasid teadlased esmakordselt araabia mära kvagga sebraga, mis on nüüdseks väljasurnud metsiku hobuse liik. Tulemuseks oli väga armas triibuline varss, kes oli välimuselt pigem araabia hobuse kui sebra sarnane.
Praeguseks on aretatud mitut tüüpi sebroide:
Zorsid on sebra ja hobuse varsad.
Zoni on sebra ja poni varsad.
Zedonki on sebra ja eesli varsad.
Välimuselt meenutavad sebroidid oma emasid. Näiteks zorsid on pikad ja majesteetlikud, meenutades hobust; zonid on väikesed ja armsad; ja zedonkidel on pikad, eeslilaadsed kõrvad ja iseloomulik kehaehitus.
Triibuline karvkate on päritud sebradelt. Mõnel hübriidil on triibud, mis katavad kogu keha, samas kui teised sebroidid on ühevärvilised, triibulised on ainult teatud kehapiirkonnad, tavaliselt jalgadel ja tagumikul ning harvemini kaelal ja peas. Sebrad on aga andnud neile triibulistele hobustele suurepärase vastupidavuse, kuid mitte koostööaltile ja mõnikord kangekaelsele iseloomule. Erinevalt hobustest ei näita sebroidid inimeste vastu ilmset sõbralikkust, vaid säilitavad metsikuma ja iseseisvama iseloomu.
Sebroidid on kõige levinumad Kagu-Aafrikas. Kuumas kliimas ei suuda enamik hobuseid ja eesleid karjatöös hästi hakkama saada ning sebrad on liiga metsikud, et neid taltsutada. Seetõttu pakuvad sebroidid õnnelikku kompromissi vastupidava metssebra ja suure, kuuleka hobuse vahel.
Lisaks töövõimele on sebroididel suurepärane tervis; nad on vastupidavad Aafrika kärbse hammustustele ja nende levitatavale haigusele – malaariale.
Kuigi sebrad on Aafrikas tavalised pakkhobused, on hobuse ja sebra hübriidid Euroopas ja Ameerikas eksootilised. Neid võib leida vaid loomaaedades, erafarmides ja aeg-ajalt ka tsirkustes.
Sebroid on väga haruldane loom. Paljunemine on keeruline protsess. Sebrade ja hobuste, eeslite või ponidega ristamisel sündinud varsad on haruldased. Paljud varsad sünnivad nõrkade ja haigustele vastuvõtlikena.
Fedor
1 kommentaar