Lapsena meeldis mulle emaga linnuturul käia. Tema ostis kaladele ja kanaarilindudele toitu ning mina imetlesin müüdavaid loomi. Hiired, hamstrid, merisead... Eraldi alal olid armsad kassipojad ja seal pingil, potentsiaalsetest ostjatest ümbritsetuna, pakkus kohevate chow chow'de kasvataja odavalt soovimatuid kutsikaid. Minu jaoks tähendas "linnuturg" võimalust valida lemmikloom, saada müüjalt nõu ja näpunäiteid hooldamise ja toitmise kohta ning – mis on paljude jaoks ilmselt oluline – maksta oluliselt vähem kui lemmikloomapoes või kasvataja juures.
"Elava kingituse" eest linnuturule
Mu poeg oli juba ammu soovinud kassipoega või veel parem, kutsikat. Aga ühel perekoosolekul otsustasime alustada meriseast. Otsustasime minna lemmikloomapoodi. Seal oli suurem valik ja hinnad madalamad, eriti kuna meil oli vaja kohe osta puur, erinevad söögi- ja jootmisnõud, maja ja muud eluks vajalikku. See on koht, kus müüakse lemmiknärilisi. Erinevalt nõukogudeaegsetest lemmikloomapoodidest on saadaolevate loomaliikide valik uskumatult laienenud.
Varem piirdus valik hamstritega – punasilmsete albiinode, valgete hiirte ja siledakarvaliste merisigadega. Eriti õnnelikel ostjatel õnnestus leida džungaaria hamstreid ja tšintšilja – see oli täielik fantaasia! Aga siis läksid mu silmad suureks: ma polnud kunagi varem näinud nii laia valikut ainult merisigu!
Himaalaja, Peruu, Ameerika, Abessiinia – väljapanekul oli nii palju tõuge ja ma lihtsalt ei suutnud enamiku nimesid meenutada. Eriti köitsid mind pikakarvalised, nii armsad, karvased olevused... Siiski otsustasime lühikese karvaga looma kasuks, et teda oleks lihtsam hooldada.
Mul lubati ühte põrsast süles hoida. Ta oli nii pontsakas ja energiline, nurrus ja kiljus nii armsalt ning ta väike keha värises kergelt, et ma armusin temasse koheselt. Seal ta oligi, meie "elav kingitus"! Müüja teatas meile, et ta on tüdruk, kõigest 10 nädalat vana. "Me võtame ta!" otsustasime.
Kuu on möödunud
Arvasin, et linnuturgude negatiivsed arvustused on kirjutanud kasvatajad, kes seisavad silmitsi tiheda konkurentsiga "linnu"müüjate poolt. Nad ütlevad, et võivad isegi haige looma ära osta. Aga ma ei teinud valikut kinnisilmi: tal olid nina ja kõrvad puhtad, karv läikiv ja teravad silmad särasid. Pisike oli ka pontsakas – võrreldes teiste puuris olevate loomadega oli ta kõige pontsakam. Talle ilmselt meeldib süüa. Ja hea isu on märk sellest, et lemmikloomaga on kõik korras.
Panime seale nimeks Plusha. Nelja nädalaga oli ta peaaegu kahekordistunud – kerkinud nagu kevadrull. Muidugi oli ta nii palju söönud! Kõik oli suurepärane, välja arvatud üks asi: Plushale ei meeldinud eriti süles olla – ta püüdis iga hinna eest vältida lähedast kontakti. Noh, peame teda lihtsalt jälgima, kuidas ta porganditükki või viljapulka nii õrnalt oma pisikeste sõrmede vahel hoiab.
Ei saa olla!
Möödus veel kümme päeva ja hakkasin märkama, et siga üritas üha enam oma pesas madalal lesida ja muutus vähem aktiivseks. Kuna aga tema isu polnud vähenenud, vaid oli isegi suurenenud, otsustasin, et muretsemiseks on veel vara. Võib-olla olime teda lihtsalt üle toitnud? Kas oli aeg kaalust alla võtta? Või peaksin loomaarstiga konsulteerima? Jah, lähen küll; lähen homme teda vaatama.
Aga mu plaanid ei olnud määratud täituma. Kui ma läksin Plushat puurist välja võtma, ei suutnud ma oma silmi uskuda: heinas sibasid ringi need, keda ma pidasin punasteks ja valgeteks hamstriteks! Kas see oli nali? Vaatasin lähemalt: oh, need olid kaks pisikest merisiga – Pluška pojad. Ta pidi sünnitama, kui me magasime. Ja nagu me teame, sünnivad meriseapojad, erinevalt hamstritest ja rottidest, karvaga.
Milline üllatus! Ma poleks iial arvanud, et midagi sellist võib juhtuda neljakuuse loomaga. Selgub, et emased merisead saavad väga vara küpseks ja kui neid puuridest varakult ei eraldata, võivad nad juba nii noorelt pesakondi saada. Me ei pannudki tähele, et ta oli tiine, sest me ei võtnud teda isegi sülle, arvates, et ta on lihtsalt paks. Nii et ostsime ühe ja nüüd on neid juba kolm. On aeg ise linnuletis müüjaks hakata.
Järelsõna asemel
Mu poeg palus muidugi, et me Plusha pojad endale jätaksime, aga me otsustasime merisigade farmi mitte rajada. Täiskasvanud põrsad andsime sõpradele ära. Ma ei osta enam linnuturult loomi – kes teab, milline üllatus meid järgmine kord oodata võib. Mis siis, kui näiteks armsast väikesest sisalikust kasvab ähvardav alligaator?
Valeri
1 kommentaar