Olen alati olnud pragmaatiline inimene ega ole kunagi uskunud üleloomulikku. Kuid hiljutine juhtum, mida saab kirjeldada vaid müstilisena, sundis mind oma maailmavaadet radikaalselt ümber hindama.
See juhtus umbes aasta tagasi. See oli see eriline kevad-märtsi ilm, kui kõrvetav päevane päike hakkas sulatama kogunenud lund, mis ikka veel peente joadena katustelt alla nirises, ja õhtuks tekkis kerge pakane, mis pani vee kasvavatel jääpurikatel uuesti külmuma.
Nagu ikka, tormasin koju, käies peas üle tänase koosoleku detailid, mis pehmelt öeldes polnud just kõige positiivsemad. Ja kui ma homme mingit ootamatut käiku välja ei mõtleks, võiks leping nurjuda ja koos sellega ka minu boonus. Ausalt öeldes tormasin ma vaid selleks, et tööasjadest eemale saada. Värske pea hommikul tuleb kindlasti millegi peale ja hilisõhtul valikute üle arutlemine pole sugugi produktiivne. Eriti kuna mu lemmikmeeskond Zenit pidi sel õhtul jalgpallimatši mängima! Poisid mängisid hästi ja oleksid pidanud karika võitma. Vaatamata kogu minu ettevaatlikkusele kaotasin ikkagi keskendumisvõime ja astusin lompi. Sulavesi imbus kohe läbi mu kergete linnajalatsite, mis ei parandanud mu tuju. Külmetuse vältimiseks jooksin veelgi kiiremini koju ja otsustasin otseteed teha läbi naaberhoovi. Kuigi seal oli veel lompe, polnud mul midagi kaotada ja võisin omajagu aega kokku hoida. Ja nii, joostes mööda viiekorruselisest hoonest, mis oli igale maitsele jääpurikaid täis, kuulsin küljelt nõudlikku mjäu ja pöörasin tahtmatult pea heli poole ning jäin järsku seisma.
Tegelikult elab meie hoovides palju hulkuvaid kasse. Kõik olid juba ammu harjunud nende "laulmisega", kaasa arvatud mina, ega pööranud sellele mingit tähelepanu. Aga see mjäu oli midagi erilist. Kass hääldas seda "Mjäu" selgelt, kerge, tuttava kähiseva häälega, tõmmates iga tähe välja, nagu inimene. Ainult Barsik, keda ma lapsena väga armastasin, mjäus nii ainulaadsel viisil. Ta elas meie maja keldris. Unistasin ta koju viia, aga ema ei lubanud, sest mu väike õde oli kohutavalt karvaallergiline. Ma ei saanud teda muud teha, kui hellitada vorstidega, mis olid ostetud raha eest, mille ema mulle koolipirukate jaoks andis.
Aga Barsik oli surnud olnud juba peaaegu 20 aastat. Ja nüüd istus see jultunud, kohev punakas kass täpiga ninal otse minu ees ja külmutas mind oma pilguga sõna otseses mõttes.
Jõllitasin kassi, nagu hüpnotiseeritud, ja mu silme ees vilksatasid lapsepõlvepildid: olen nüüd üheksa-aastane, kõnnin koolist koju, taskus vorst, mille olin oma lemmikloomale, nurga tagant toidupoest, ostnud. Järsku kostis küljelt vali mütsatus ja välja pritsisid mitmesugused jääkillud, mis torkasid valusalt mu põske. Heli suunas pöörates nägin vaid laguneva jää mäge ja katuselt keerlevaid kergeid lumehelbeid, mis ajasid taga tohutut jääpurikat.
Mu süda vajus saapasäärde ja juuksed kerkisid püsti, kui mulle koitis, et oleksin end paari hetke pärast just sellest kohast leidnud, kui Barsiku kutse poleks mind seganud. Heitsin kohe pilgu tagasi sissepääsu lähedal asuvale juba niigi pimedale pimedusele, kuid see oli juba tühi.
Ma ei tea, mis see tegelikult oli, aga ma tänan ikka veel vaimselt Jumalat ja Barsikut, kes mind sõna otseses mõttes surmast päästsid.
