Meie kassile ei meeldi õues käia. Ta veedab oma päevad diivanil, aknalaual või kapis minu asjade seas magades. Seega olin täiesti šokeeritud, kui nägin Barsikit kellegi teise aknal.
Ühel päeval, kui ma töölt tagasi tulin ja oma kortermajale lähenesin, tundsin praekartuli lõhna ja pöörasin automaatselt pea akna poole, kust hõljusid hõrgud aroomid. Kuid ma unustasin kartulid kiiresti, kui taipasin, et mu kass Barsik piilus mind kellegi teise korteri klaasist. Me abikaasaga olime ta viis aastat tagasi pojana puu otsast päästnud ja oma koju võtnud.
Ma kavatsesin just naabrite juurde minna, et see asi selgeks teha, aga siis mõtlesin loogiliselt. Meie Barsik on tavaline "aadlitõugu" kass – hall triibuline. Tema sarnaseid kasse on kümneid, kui mitte sadu. See kass näeb ilmselt lihtsalt meie oma moodi välja. Võib-olla isegi sugulane.
Kuigi olin leidnud nähtule loogilise seletuse, tundsin end ikkagi veidi ebamugavalt. Niisiis, avasin ukse, isegi ilma oma meest tervitamata, ja küsisin temalt: "Kus Barsik on?!" Ta vaatas mind segaduses pilguga ja vastas, et meie väike elukas ilmselt magab kuskil. Ja tõepoolest, sekund hiljem ilmus ta laisalt köögist välja, sirutas end ja haigutas. Ohkasin kergendatult: "See kass oli lihtsalt tema sarnane."
Kuigi Barsik oli sel õhtul seal, kummitas see olukord mind kuidagi. Nüüd, kui ma kuhugi läksin või koju naasin, oli mu pilk alati sellele aknale naelutatud. Nägin võlts-Barsikki seal sel nädalal kolm korda. Neljandal korral ei suutnud ma seda enam taluda ja otsustasin minna naabrite juurde, et lõpuks kõik oma kahtlused hajutada.
Tundsin end uskumatult rumalana, kui uksekella helistasin. Ukse avas pensionil olev naaber. Ta vaatas mind hämmastunud silmadega, saamata aru, miks ma temalt kassi kohta küsisin või mida ma temalt üldse tahtsin. Äkitselt astus Barsik köögist rahulikult esikusse. See oli minu lemmikloom. Tundsin ta ära ninal oleva armi järgi – see oli märk aastasest koerast, tigedast võitlusest naabri kassiga.
Nagu selgus, polnud pensionäril aimugi, et pahategija oli kodukass. Umbes aasta tagasi märkas tema abikaasa kassi avatud köögiaknast piilumas. Ta halastas hulkuva kassi peale ja toitis teda. Sellest ajast peale on ta regulaarselt naabrite aknast sisse potsatanud. Neil pole selle vastu midagi; neile isegi meeldib see. Kass on lahke ja südamlik. Ta tuleb, sööb, magab ja lahkub. Eakas paar hoidis talle köögikapis isegi maiustusi.
Selgus, et meie Barsik oli õppinud lahtisest aknast välja hiilima. Ta roomas mööda aknaäärt naabrite majja, kus ta sai lisatoitu ja kiindumust. Nii on meie kallim juba terve aasta kahe maja vahel elanud ja meil polnud sellest aimugi. Mul oli naabri ees kohutavalt piinlik ja temal oli minu ees piinlik. Jätsime positiivsel noodil hüvasti ja ma läksin koju, põgenik kaenlas.
Seega hoiti Barsikut range valve all. Riputasime aknale võrgu ja tema "topeltelu" lõppes. Hakkasime talle ka abikaasaga rohkem tähelepanu pöörama, et tal ei tekiks mõtet ära joosta ja teisi omanikke otsida. Aga igaks juhuks tellisime talle kaelarihma, millel on silt minu telefoninumbriga, et keegi ei ajaks meie lemmiklooma kunagi hulkuva loomaga segi.
Muide, töölt koju sõites heitsin ikka automaatselt pilgu sama naabri aknast sisse. Ja umbes nädal pärast seda juhtumit nägin klaasi taga jälle kassi. Ainult et seekord polnud see meie hall triibuline kass Barsik, vaid väike punakas. Tänu Barsikule sai eakas paar aru, kui imeline on omada majas kassi. Nüüd on nad palju õnnelikumad.
Sergei
1 kommentaar