Lemmikloomade ülekaalulisus on pikka aega olnud ülemaailmne probleem. Internet on üle ujutatud fotodest ülekaalulistest kassidest, mis lähevad koheselt viraalseks ja muutuvad meemideks. Ja kes oleks osanud arvata, et ka minu armas mops Charlie satub paksude kasside sekka.
Aga just täpselt nii juhtuski. Talve jooksul võttis Charlie nii palju kaalus juurde, et alguses lõhkesid tema lemmik soojad kombinesoonid õmblustest ja siis lakkasid need paksule mehele enam üldse sobimast.
Mureliku pontsaka kutsika tervise pärast tekitas minus muret ja viisin ta loomaarsti juurde. Otsus oli kohene: rasvumine. Pidin kiiresti panema ta madala kalorsusega dieedile ning koostama menüü ja ajakava väikeste toidukordade kohta kindlatel kellaaegadel.
Kuid Charlie polnud sellest ideest sugugi vaimustuses. Ta oli harjunud maiustusi saama millal ja kus iganes tahtis ning kui esimesed "repressioonid" tema paksu keha vastu algasid, hakkas ta oma pahameelt igal võimalikul viisil väljendama ja kasutas mitmesuguseid psühholoogilise surve meetodeid.
Esmalt kasutasime kerget suurtükiväge. Charlie püüdis mulle meele järele olla, kuuletudes igale käsule, kuigi ta polnud kunagi täieliku kuulekuse pooldaja. Ta andis mulle käpa ja lamas selili lootuses midagi söödavat saada. Aga mina olin järeleandmatu. Ta oli nii palju aastaid keeldunud korralikult kuuletumast, hoolimata kogu meie väljaõppest, et olin harjunud käske kordama.
Seejärel tuli see kuulus Saabastega Kassi välimus filmist „Shrek“, millele isegi ähvardav koletis ise ei suutnud vastu panna. Siis sain aru, et mu lemmikloom on päris näitleja, tema koht Hollywoodis. Aga Unistustevabrik eelistab peaosasid kõhnadele inimestele ja just seda ma Charliele ütlesingi, õigustades oma otsust dieeti jätkata sellega, et kaamera lisab viis kilogrammi juurde ja ma pean kaamera ees ideaalne välja nägema.
Siis võtsin kasutusele võimsamad koerte manipuleerimise relvad. Esiteks oli see pidev haukumine. Ma armastan koeri ja jumaldan enda koeri, aga vali haukumine ärritab mind natuke, eriti kui pean millelegi olulisele keskenduma. „Kõrvatropid aitavad, ma lepin sellega, aga vähemalt on mu mops terve ja ilus,“ lohutasin end.
Ja siis hakkasid need vastikud, küünistega käpad külmkappi kraapima. See polnud vihje, vaid täielik ultimaatum ja sõjakuulutus dieedile ning mulle kui maitsvate maiustuste peamisele vaenlasele.
Ja kui kõik Charlie katsed olid asjatud ning ta sellest aru sai, peitis ta end nurka ja hakkas haledalt vinguma.
Ausalt öeldes kartsin oma lapse pärast, kuna ta oli alati nii mänguhimuline ja rõõmsameelne. Esimene mõte, mis mulle pähe kargas, oli: "Ta on haige." Noomisin ennast, et valisin dieedile ehk valed toidud või tutvustasin neid valesti. Teadsin südames, et järgin kõiki arsti soovitusi, aga ma ei suutnud aru saada, miks Charlie end nii halvasti tundis. See oli masendav.
Pidin ta uuringutele kliinikusse viima. Kuni tulemusi ootasin, andis mu emasüda alla, seega sai pontsakas "patsient" parimat ravi ja loomulikult toitvat toitu, dieete polnud vaja pidada. Kõike maitsvat Charlie jaoks, et ta saaks terveks (nii otseses kui ka kaudses mõttes).
Kui väike lurjus oma lemmikmaiuspalad kätte sai, tundus tal end isegi paremini tundvat, ta tuju tõusis, ta silmadesse ilmus kelmikas sära ja elutahe. Kui õnnelik ma sellistel hetkedel olin, kuigi märkasin vaikselt, et tal on mingi kummaline haigus, mis mõnikord äkki ilmneb ja siis kaob. Kuid pidin oma kahtluste kinnitamiseks ootama testi tulemusi.
Ja nii said mu kahtlused kinnitust. Lemmikloom oli täiesti terve ja tema käitumine polnud midagi muud kui osav trikk. Selgus, et ta pole mitte ainult ülekaaluline, vaid ka intelligentne. Ja tema ainus diagnoos oli "kavala manipulaatori" olemasolu.
Nüüd panin Charlie jälle dieedile. See "vastu seina nutmise" trikk enam ei toimi ega näe ka tema signatuurne Saabastega Kass välja. Aga ta mahtus ühte kombinesooni sisse ilma õmbluse ääreta. Ja see on juba tulemus!
