Ma ei saa aru inimestest, kes võtavad lemmiklooma enesekehtestuseks või oma "õpetamisoskuste" demonstreerimiseks ja siis viskavad ta uksest välja või, mis veel hullem, karistavad füüsiliselt. Kuigi pole selge, kumb on hullem.
Need õnnetud hooldajad elavad mu kõrvalmajas. Nad viskasid oma lemmiklooma igal võimalusel uksest välja. Alguses arvasin, et see on viis kassi õues käima õpetada. Aga kui hakkasin märkama ehmunud kohevapalli, kes tundide kaupa külmas esikus istus ja omaniku ust pühendunult vahtis, sain aru, et omanikud karistasid teda mingi pahateo eest. Mõnikord, kas nälja või külma tõttu, hakkas kass pärast pikki tunde kestnud distsipliini ust kraapima. Siis astus omanik vahele, tuli välja ja peksis vaest looma luuaga. Või kallas omanik teda kruusist veega üle. See oli ebameeldiv vaatepilt, aga ma ei tahtnud sekkuda, kuigi mul oli kiisu pärast siiralt kahju.
Oli külm talv – juba kaks nädalat oli miinus 18 kraadi Celsiuse järgi. Ja meie esikus on küte vaid pealiskaudselt. Ilm oli kohutav: lumi oli kõrge ja tuul jahutas mind kontideni. Sellise ilmaga öeldakse, et hea omanik halba koera välja ei löö... Koera välja ei lööda, aga Rõžik kohtas mind esiku trepil, kui ma hilisõhtul väsinult töölt tagasi tulin. Värisev, kurb väike tegelane istus oma nüüdseks tuttaval kohal, oodates alandlikult andestust. Mind nähes tõusis kass püsti ja astus arglikult paar sammu minu poole, justkui otsides kaitset. Ma ei suutnud vastu panna ja võtsin ta sülle. Täiesti külmunud olevus puges järsku mu lähedale ja hakkas haletsusväärselt nurruma. Katsin ta oma mantli sülle ja, ilma et oleksin aru saanud, miks, jätkasin teed ülakorrusele oma korrusele. Fluffy jätkas nurrumist ja tundus, et ta soojeneb. Siis taipasin, et ma ei saa seda elukat külma esikusse ööseks jätta ja pealegi oli viimane aeg hooletutele omanikele õppetund anda. Viisin Rõžiku ööseks koju.
Kass osutus ebatavaliselt südamlikuks. Pärast kiiret suupistet seadis pisike end mu kõrvale. Ja ööseks sättis ta end mu voodi jalutsile. Igal võimalusel puges Rõžik (nagu ma talle kohe nime panin) mu lähedale, nurrudes pidevalt tänulikult.
Kauaoodatud vaba päev oli käes – ma ei kiirustanud tööle ja kindlasti mitte oma uue kaaslase äraandmisega. Keskpäeva paiku hakkas aga välisukse tagant kostma hääli: naabrid, terve pere, olid tulnud oma lemmiklooma otsima. Nad hüüdsid teda igal moel, viipasid igasuguste ahvatlustega ja andsid kõikvõimalikke lubadusi. Mõtlesin, et on aeg Rõžik välja lasta ja ta omanike juurde saata. Just siis, kui ma ta sülle võtsin ja uksele lähenesin, kuulis kassipoeg esikust ja tänavalt tuttavaid hääli. Pisike haaras hirmunult mu käest ja keeldus lahti laskmast. Lasin ta põrandale – Rõžik tormas tuppa, puges voodi alla ja puges sügavale. Sai selgeks, et loom ei tahtnud absoluutselt oma omanike juurde tagasi pöörduda.
Ma ei nõudnud enam, Rõžik jäi minu juurde.
Kuus kuud on möödas. Me elame oma kiisuga täiuslikus harmoonias – ta pole lemmikloom, vaid ingel. Ma ei suuda mõista, milliseid pahategusid see pisike küll teha sai, et sellist karistust väärida. Naabrid ei tea, et ma nende lemmiklooma varastasin. Võib-olla ma eksin. Aga isegi kui nad kunagi mu karvast imet näevad, võib-olla aknast, ei anna ma teda ikkagi tagasi – ma mõtlen midagi välja...
Ljudmila
1 kommentaar