Inimesed on alati mõelnud, kas nende lemmikloomadel on hauatagune elu. Erinevate religioonide esindajad on sellele küsimusele andnud väga erinevaid vastuseid.
Mida arvasid muistsed rahvad kasside ja koerte hauatagusest elust?
Just Niiluse kaldal Vana-Egiptuses kodustati kass. Teda austati püha loomana, rõõmu, armastuse ja naiseliku ilu jumalanna Basteti kehastusena. Usuti, et kass eksisteerib samaaegselt nii elavate kui ka surnute maailmas.
Egiptlased austasid koeri samuti. Neid peeti jumal Anubise kehastuseks ja allilma kaitsjaks. Pärast surma mumifitseeriti koerad ja kassid ning maeti täieliku auavaldusega spetsiaalsetesse kalmistutesse. Hiljem ajasid nende omanikud leina märgiks pead kiilaks ja pidid seitsekümmend päeva leinama. Usuti, et teispoolsuses kasside ja koerte elu jätkub.
Vana-Kreekas austati koeri ja kasse lemmikloomadena ning neid mainiti isegi erinevates legendides. Aleksander Suur rajas linna ja nimetas selle oma armastatud koera järgi Periteseks. Kreeta saarel valvas vastsündinud Zeusi kuldne koer. Kasse peeti Kreeka jumalanna Diana kehastuseks ja igaviku sümboliks. Preestrid ümbritsesid end nende loomadega, uskudes, et nad kiirgavad astraaltuld looduse enda väega. Sel ajal õitses Kreekas filosoofiline doktriin metempsühhoosist. Usuti, et mitte ainult inimestel, vaid ka loomadel ja isegi taimedel on hing. Pärast surma rändas hing vastsündinusse. Ka filosoof Aristoteles uskus, et surnud inimeste ja loomade hinged võivad liikuda läbi kosmose.
Muistsete slaavlaste jaoks olid kassid peaaegu müütilised olendid. Nad olid nõidade, nõidade ja teiste kurjade vaimude igavesed kaaslased. Neil olid üleloomulikud võimed. Venemaal peeti kasse ka teise ilma teejuhtideks. Koerad seevastu suutsid ette näha oma omanike surma ja haigusi ning tajuda kurjade vaimude kohalolekut. Kuigi muistsed slaavlased omistasid oma lemmikloomadele maagilisi omadusi, uskusid nad, et kõigist loomadest on ainult karul hing.
Õigeusu kiriku suhtumine lemmikloomade teispoolsusse
Piiblilood näitavad, et pärast maailma loomist elasid loomad koos esimeste inimestega paradiisis. Nad elasid üksteisega täielikus harmoonias. Kuid pärast pattulangemist kannatasid mitte ainult inimesed, vaid ka loomad. Kõik elusolendid said seejärel surma ohvriks. Samal ajal jätkavad teoloogid loomade hauataguse elu üle vaidlemist. Enamik usub, et igal loomal on hing, kuid see lakkab pärast surma eksisteerimast, erinevalt inimese hingest. Samal põhjusel ei soovitata õigeusu kristlastel tarbida loomaverd. Usutakse, et hing elab selles.
Hindu ja budismi suhtumine lemmikloomade teispoolsusesse
Hindud ja budistid usuvad, nagu nad on seda teinud sajandeid, et igal olendil on hing. Kogu elu Maal on omavahel seotud ning peaks eksisteerima armastuses ja harmoonias. Budistlik filosoofia väidab, et inimestel ja loomadel on võrdne potentsiaal. Lõppkokkuvõttes sõltub kõik karmast: kui see on halb, võib inimene pärast surma uuesti loomana sündida. Seevastu loom võib väärilist elu elades uuesti inimesena sündida.
Kasside ja koerte teispoolsus islamis
Islami kohaselt äratatakse kohtupäeval koos inimestega üles kõik teised elusolendid. Iga loom, kes on täitnud oma eesmärgi maa peal, saab tasu. Looma hing, kuigi erinev inimese hingest, on samuti surematu ja muutumatu.
Kust tuli idee, et pärast maist elu lähevad kassid ja koerad vikerkaarele?
Legendi kohaselt asub taeva ja maa vahel paik nimega Vikerkaaresild. Lõputuid rohelisi niite, külluslikult toitu, särav soe päike. Kõike, mida loom vajab, on seal külluses. Vanad ja haiged loomad muutuvad noorteks ja elujõulisteks. Seal on nad tõeliselt õnnelikud, oodates vaid, et nende peremees koos selle silla ületaks. See legend on laenatud norra mütoloogiast, kus mainitakse Bifrosti – silda taeva ja maa vahel, mis ühendab jumalate maailma teiste maailmadega.
Lõppkokkuvõttes on enamik uskumusi ühel meelel, et loomadel on hing. Küsimus, kas nad lähevad pärast surma taevasse või reinkarneeruvad, jääb lahtiseks, nagu ka inimeste puhul.
